PLATSEEBO JA NOTSEEBO – positiivsete või negatiivsete uskumuste jõud
PLATSEEBOEFEKTI KASUTAMINE DEPRESSIOONIRAVIS?
Juhtumit, kui suhkrutablett teeb patsiendi tervemaks, nimetatakse meditsiinis platseeboefektiks. Uuringud on näidanud, et platseeboefekt on võimas erinevate haiguste puhul, nagu ka astma ja Parkinsoni tõbi. Tõeline supertäht on platseebo aga depressiooniravis. Browni ülikooli meditsiinikooli psühhiaater Walter Brown on koguni soovitanud kasutada kerge ja mõõduka depressiooniga patsientide puhul esimese eelistusena platseebot. Patsientidele tuleks öelda, et neile antavad tabletid ei sisalda aktiivseid toimeaineid, kuid et see ei tohiks nende tõhusust vähendada. Uuringud näitavad, et platseebo mõjub isegi juhul, kui inimesed teavad, et nad ei saa tegelikult ravimit.
Platseebo võimsusest annab tunnistust ka USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi raport. Raportis leiti, et kui raske depressiooniga patsiendid said ravimit, paranes neist poolte seisund, platseebot saades paranes seisund 32%-l patsientidest. Kuigi ka see tulemus on muljetavaldav, võib see tegelikult platseebo jõudu alahinnata, sest paljud uuringus osalejad saavad kõrvaltoimete tõttu aru, et nad saavad ravimit; platseebo puhul selliseid kõrvaltoimeid ei teki. Kui patsiendid saavad aru, et nad võtavad ravimit ehk, teisisõnu, kui nad hakkavad uskuma, et saavad tõelist ravimit, muutuvad nad platseeboefekti suhtes eriti tundlikuks.
Platseebo võimsust arvestades pole mingi ime, et 8,2 miljardi dollarilise aastakäibega antidepressanditööstus on sattunud kriitikute tule alla, kes väidavad, et ravimifirmad liialdavad oma ravimite tõhususest rääkides. Connecticuti ülikooli psühholoogiaprofessor Irving Kirsch 2002. aastal Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni kogumikus ,,Ennetustöö ja ravi,, (Prevention and Treatment) ilmunud artiklis ,,Kuninga uued ravimid“, et kliinilistes katsetustes mõõdetavast antidepressantide efektist 80% võib kirjutada platseeboefekti arvele. Selleks, et saada kätte levinumate antidepressantidega tehtud kliiniliste katsete andmeid, pidi Kirsch neid 2001. aastal infovabaduse seadusele tuginedes nõudma, sest USA toidu- ja ravimiamet neid ei väljastanud. Andmetest ilmnes, et enam kui pooltes kuue levinuma antidepressandiga tehtud kliinilistes katsetes ei olnud ravimid tõhusamad kui platseebo ehk suhkrutabletid. Kirsch märkis telekanalile Discovery Health Channel antud intervjuus: ,,Kliinilisel skaalal, mis jääb vahemikku 50 kuni 60 punkti, erines reaktsioon ravimitele reaktsioonist platseebole keskmiselt vähem kui kahe punkti võrra. See on väga väike erinevus. Kliinilises mõttes ei oma see erinevus mingit tähendust.“
Teine huvitav fakt antidepressantide efektiivsuse kohta on see, et need on hakanud aastate jooksul kliinilistes katsetes järjest paremini toimima, mis viitab sellele, et nende tekitatud platseeboefektid tulenevad osalt oskuslikust turundusest. Mina enam antidepressantide imelist mõju meedias ja reklaamides kiideti, seda tõhusamaks nad muutusid. Uskumused nakkavad! Me elame kultuuris, kus inimesed usuvad, et antidepressandid toimivad, ning seepärast nad toimivadki.
Kalifornia sisekujundaja Janis Schonfeld, kes osales 1997. aastal Effexori tõhusust kontrollivas kliinilises katses, oli sama rabatud kui Perez, kui sai teada, et oli olnud platseebogrupis. Tabletid mitte ainult ei leevendanud depressiooni, mis oli teda 30 aastat vaevanud, vaid uuringu jooksul tehtud ajupiltidest ilmnes lisaks, et tema prefrontaalkoore aktiivus oli tunduvalt kasvanud. Tema tervise paranemine ei olnud ,,pelgalt ettekujutus“. Kui vaim muutub, muutub kindlasti ka bioloogiline alus. Schonfeld koges ka iiveldust, mis on Effexori levinud kõrvaltoime, ning tema käitumine oli tüüpiline patsiendile, kes saab platseeboravist kasu ja kellele antakse seejärel teada, et ravim ei olnud tõeline – ta oli veendunud, et arstid olid purkide sildid segamini ajanud, sest ta ,,teadis“, et sai tegelikult ravimit. Ta palus katse läbi viinud teadlastel protokollid veelkord hoolikalt üle vaadata ja soostus alles pärast seda uskuma, et ei olnud ravimit saanud.
Kui paljud arstid on platseeboefektist teadlikud, on vähesed mõelnud, kuidas seda enesetervendamiseks kasutada saaks. Kui positiivne mõtlemine võib inimese depressioonist välja tirida, siis mõtle, mida negatiivne mõtlemine sinu elus korda võib saata. Kui vaim positiivsete sisenduste kaudu tervist parandab, nimetatakse seda platseeboefektiks. Ning vastupidi, kui vaim tegeleb negatiivse sisendustööga, mis võib tervist kahjustada, nimetatakse neid negatiivseid mõjusid notseeboefektiks.
Notseeboefekt võib olla meditsiinis sama võimas kui platseeboefekt – seda tõsiasja tuleks endale enne arstikabineti uksest sisse astumist iga kord meelde tuletada. Arstid võivad anda oma sõnade ja käitumisega patsiendile lootusi õõnestavaid sõnumeid, mis on minu arvates täiesti õigustamatud. Näiteks Albert Mason arvab, et suutmatus süstida oma patsientidesse optimismi takistas tal oma ihtüoosiga patsientidega edu saavutamast. Hea näide on ka see, millist võimsat mõju võib avaldada väike ,,Sul on jäänud kuus kuud elada.“ Kui sa otsustad arsti sellist sõnumit uskuda, siis ilmselt eriti kauem sul siin maa peal aega polegi jäänud.
Olen laenanud selles peatükis mitu tsitaati telekanali Discovery Health Channel 2003. aasta saatest ,,Platseebo – kui vaim osutub ravimist tugevamaks“, sest seal kõneldakse paljudest väga huvitavatest meditsiinilistest juhtumitest. Üks kõige liigutavamaid lõike oli intervjuu Nashville’i arsti Clifton Meadoriga, kes on notseeboefekti võimalike mõjude üle juba 30 aastat mõtisklenud. Aastal 1974 oli Meadoril patsient Sam Londe – pensionile jäänud kingakaupmees, kes kannatas söögitoruvähi all, mida peeti tollal 100% kindlalt surmaga lõppevaks. Londe´i vähki küll raviti, kuid arstide maailmas kõik ,,teadsid“, et söögitoruvähk kindlasti kordub. Seega ei olnud keegi üllatunud, kui Londe paar nädalat pärast diagnoosi saamist suri.
Üllatus tabas kõiki Londe´i surma järel, kui lahkamine näitas, et mehe kehas leidus väga vähe kasvajat, kindlasti mitte nii palju, et teda tappa. Mõned kolded olid maksas ja üks kopsus, kuid söögitoruvähist, mida kõik surma põhjuseks pidasid, ei leitud jälgegi. Meadow kommenteeris seda Discovery Health Channeli saates järgmiste sõnadega: ,,Ta suri vähiga, aga mitte vähki.“ Millesse Londe siis suri, kui mitte söögitoruvähki? Kas ta suri sellepärast, et uskus, et ta sureb? Kolm aastakümmet on Londe´i surmast möödunud, kuid juhtum kummitab Meadorit endiselt: ,,Ma arvasin, et tal on vähk. Ta ise arvas, et tal on vähk. Kõik tema ümber arvasid, et tal on vähk…kas ma võtsin talt lootuse ära?“ Rasked notseebojuhtumid näitavad, et arstid, vanemad ja õpetajad saavad sult tõepoolest lootuse ära võtta, programmeerides sind uskuma, et oled võimetu midagi tegema.
Meie positiivsed ja negatiivsed uskumused ei mõjuta mitte ainult meie tervist, vaid kõiki meie eluaspekte. Henry Fordil oli õigus nii tootmisliinide tõhususe osas kui ka vaimujõu tugevuse osas: ,,Kui sa usud, et suudad, või kui sa usud, et ei suuda…siis mõlemal juhul on sul õigus.“ Mõelge mehele, kes jõi julgelt vett, mis sisaldas baktereid, mis arstiteadlaste veendumuse järgi põhjustavad koolerat. Mõelge inimestele, kes kõnnivad sütel, kuid ei saa kõrvetada. Kui nende usk, et nad suudavad seda teha, vankuma lööb, põletavad nad oma jalad ära. Sinu uskumused toimivad nagu kaamera filtrid – nad muudavad seda, kuidas sa maailma näed. Ning sinu bioloogiline keha kohandub nende uskumustega. Kui jõuame oma uskumuste võimsuses tõelisele äratundmisele, oleme leidnud vabaduse võtme. Oma geneetilist koodi ei saa me muuta, kuid me saame muuta oma mõttemaailma.
Raamatust “Uskumused ja bioloogia”
Autor PhD Bruce H. Lipton, rakubioloog, kes on pälvinud teaduse ja vaimsuse ühendamise eest rahvusvahelise tunnustuse.